Lokike

Lokike lasi ennast ikka päris kaua oodata. Tükk aega oli õhus aimdus, millisena ta sündida võiks, aga minul ei olnud veendumust, et suudan aimduse kogu hiilguses realiseerida. Kehvemini ka ei tahtnud teha.

Siiski ühtäkki oli aeg küps ka tema jaoks ning ta sündiski, võiks öelda et lausa mängleva kergusega, just nii säravana, nagu olin teda ette tundnud.

Tema garderoobi kallal nokitsemine oli veel eraldi mäng ja kergus. Nii põnev mäng, et kui mul öösel nelja paiku korraks uni ära läks, ei hakanud ma kiusatusele vastu punnima ja hiilisin töötuppa kangaid sobitama 🙂 

Kangaste sobitamise mängu teeb eriliselt magusaks väljakutseks asjaolu, et kasutada ongi just see, mis parasjagu kuskil üle on jäänud, riideesemed, mis on oma esimese elu ära elanud ja ootavad uuestisündi või väiksed kangatükid, mida tundakse juurdelõikusjääkidena. Igavalt lihtne oleks meetriga ilusaid uusi kangaid osta, kuigi kiusatus on mõnikord olnud, ja mitte väike! 

Selleks ajaks, kui teised hommikul ärkasid, olid valituks osutunud roosa, kes oli oma eelmises elus padjapüür ja nüüd sai puhvvarrukatega kleidiks, ning triibuline hall, kes on inimkonda teeninud iseõmmeldud triiksärgina ja reinkarneerus volditud pihikuna. 

Sündsuseks lisasin juurde valged pikad aluspüksid, soojuseks taimedega värvitud maavillasest lõngast kampsun ja pikad saapad.
Veetsime ühe sombuse hommikupooliku koos siin ümbruskonnas uidates ja oligi aeg ta õhusuudluste ja heade soovidega pealinna poole teele saata. Nüüdseks olen saanud rõõmsa uudise, et ta on koju, oma pere juurde jõudnud. 

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga